Larmori pretsessioon

Larmori pretsessioon (iiri füüsiku Joseph Larmori järgi) on osakese (elektroni, aatomituuma, aatomi) magnetmomendi pretsessioon ehk selle momendi pöörlemistelje keerdumine ümber välise magnetvälja suuna.

Välises magnetväljas ${\displaystyle {\vec {B}}}$ asetsevale magnetilisele dipoolile mõjub jõumoment

${\displaystyle {\vec {\Gamma }}={\vec {\mu }}\times {\vec {B}}=\gamma {\vec {J}}\times {\vec {B}},}$

kus tehtemärk ${\displaystyle \times }$ tähistab vektorkorrutist;

${\displaystyle {\vec {\mu }}}$ on magnetmoment (magnetiline dipoolmoment);

${\displaystyle {\vec {J}}}$ on impulsimoment;

${\displaystyle \gamma }$ on güromagnetiline suhe.

Staatilise magnetvälja korral on magnetinduktsiooni vektor ${\displaystyle {\vec {B}}=B_{0}{\hat {z}}}$ ristkoordinaadistiku z-telje suunaline) ja impulsimomendi vektor ${\displaystyle {\vec {J}}}$ pretsesseerub (keerdub) z-telje ümber ringsagedusega ${\displaystyle \ \omega _{0}=\gamma B_{0}}$.

Seda sagedust nimetatakse Larmori sageduseks. Näiteks kui prooton asetseb magnetväljas, mille magnetiline induktsioon B = 1 tesla, on Larmori sagedus 42 megahertsi.

Laetud osakese korral eristatakse Lamori sagedusest tsüklotronresonantsi sagedust.

Larmori pretsessiooni tähtsad rakendused on tuumaspinn-resonantsspektroskoopia ja tuumaspinntomograafia.